Miks väntavad põgenikud Norrasse lasteratastega?

Kuna Arktikas Norra-Venemaa piiril pole lubatud liikuda jalgsi, õitseb Vene poolel piiriäärsetel aladel rattamüük, kirjutab BBC. Ka migrandid on sellest teadlikud ja nii istuvadki nad mõni meeter enne piiri äsja ostetud ratta selga.

Üha enam põgenikke läheneb Euroopale Venemaa kaudu, liikudes lõunast otse põhja polaarjoone taha, kus on Vene-Norra piir ja piiripunkt Borisoglebsk-Storskog. Eelmisel aastal ületas selle piiri vaid 7 põgeniku staatust taotlevat inimest, sel aastal aga on neid juba üle 1100. Tulijatest suurem osa on Süüriast.

Kõigil selle piiripunkti kaudu liikujatel on vaja jalgratast, sest Vene võimud keelavad oma poolel jalgsi piiri ületada ning Norra seaduste järgi ei tohi autojuht vedada riiki reisijaid ilma vastavate dokumentideta.

Nii käibki Venemaa piiriäärsetes asulates rattamüük, 200 dollarit tükist, ja tavaliselt läbivad põgenikud rattal enne piiri kõige rohkem 120 meetrit – see teeb BBC arvutustel 1,6 dollarit meetrist, mis on ilmselt maailma üks kõige kallimaid teekondi. Kuid piiri ületajate hinnangul pole see summa Euroopasse pääsemise eest sugugi suur, kirjutab BBC.

Piiri ületanud põgenikud toimetab Norra riik edasi lähedal asuvasse Kirkenesi linnakesse, kus praegu ehitatakse kiirelt uut ja suuremat põgenikekeskust, mis suudab majutada 500 inimest. Kuna kaherattalisega kohale vändanud inimesed viiakse Kirkenesi edasi juba bussiga, jäävad rattad maha otse piirile, kus neid on tollihoone najal kümnete kaupa reas.

Suuremalt jaolt on tegemist lasteratastega, millest paljud on täiesti uued, mõne raamilt on isegi tehase kaitsekile võtmata. Kuid see on rattakalmistu – iga paari päeva järel korjatakse rattad kokku ja viiakse vanametalli, sest tegemist on odavate ja kehvade sõiduvahenditega, mis ei vasta Norra teedel kehtivatele turvastandarditele ning seepärast ei saa neid näiteks ka kinkida või annetada.